Mõne inimese elu algab turvalises kodus, vanemate hoolitsuse ja lähedaste armastuse keskel. Teiste jaoks algab see hoopis teisiti. Leonhard Soome lapsepõlves ei olnud ema käest kinni kooli minekut ega isa õpetusi, mis saadavad poega täiskasvanuks saamiseni. Tema esimesteks õpetajateks said kasvatajad, koduks lastekodu ning kaaslasteks sajad lapsed, kelle saatus oli tema omaga sarnane.
Ometi ei defineerinud need raskused tema tulevikku. Vastupidi – just neist kogemustest kasvas välja inimene, kes pühendas kogu oma elu teiste kasvatamisele. Aastakümneid kestnud treeneritöö, sadade noorte suunamine ning lakkamatu soov õppida on kujundanud Leonhard Soomest ühe Eesti tuntuma kergejõustikutreeneri. Tema elu ei räägi üksnes spordist. See räägib vastutusest, haridusest, töökusest ja veendumusest, et inimene ei tohi kunagi lõpetada õppimist.
Leonhard Soom sündis 3. novembril 1946. aastal. Tema esimesed eluaastad möödusid keerulistes oludes. Isa ta ei tundnudki ning ema ei suutnud oma lapsi kasvatada. Alkohol, ebastabiilne elu ja hoolimatus viisid selleni, et riik võttis lapsed enda hoole alla. Leonhard oli alles üheaastane, tema vanem vend kolmeaastane, kui nad viidi esmalt Valga väikelastekodusse ning hiljem Helme lastekodusse Lõuna-Eestis.
Mõne inimese elu algab turvalises kodus, vanemate hoolitsuse ja lähedaste armastuse keskel. Teiste jaoks algab see hoopis teisiti. Leonhard Soome lapsepõlves ei olnud ema käest kinni kooli minekut ega isa õpetusi, mis saadavad poega täiskasvanuks saamiseni. Tema esimesteks õpetajateks said kasvatajad, koduks lastekodu ning kaaslasteks sajad lapsed, kelle saatus oli tema omaga sarnane.
Ometi ei defineerinud need raskused tema tulevikku. Vastupidi – just neist kogemustest kasvas välja inimene, kes pühendas kogu oma elu teiste kasvatamisele. Aastakümneid kestnud treeneritöö, sadade noorte suunamine ning lakkamatu soov õppida on kujundanud Leonhard Soomest ühe Eesti tuntuma kergejõustikutreeneri. Tema elu ei räägi üksnes spordist. See räägib vastutusest, haridusest, töökusest ja veendumusest, et inimene ei tohi kunagi lõpetada õppimist.
Leonhard Soom sündis 3. novembril 1946. aastal. Tema esimesed eluaastad möödusid keerulistes oludes. Isa ta ei tundnudki ning ema ei suutnud oma lapsi kasvatada. Alkohol, ebastabiilne elu ja hoolimatus viisid selleni, et riik võttis lapsed enda hoole alla. Leonhard oli alles üheaastane, tema vanem vend kolmeaastane, kui nad viidi esmalt Valga väikelastekodusse ning hiljem Helme lastekodusse Lõuna-Eestis.
Lastekodu meenutades ei räägi Leonhard aga kibestumisega. Tema mälestused on üllatavalt rahulikud. Kõige varasem pilt lapsepõlvest viib tagasi pidulikule päevale Helme lastekodus. Väike Leonhard mängis trianglit ning samal päeval tehti magneesiumvälguga ühispilt. Aastakümneid hiljem mäletab ta isegi seda, kuidas pärast üritust tundis tualetis tugevat kloorilõhna. Just sellest lihtsast päevast sai tema esimene selge lapsepõlvemälestus.
Helme lastekodu oli tema jaoks kodu. Seal olid kasvatajad, kes äratasid hommikuti, valmistasid söögi, hoolitsesid laste eest ning õpetasid igapäevast korda. Nad ei saanud asendada päris ema ega isa, kuid väikese poisi jaoks olid nemad need inimesed, kes tema eest hoolitsesid. Hiljem on Leonhard öelnud, et tal puudus võimalus võrrelda oma elu tavalise perekonnaga. Ta ei tundnud, et midagi oleks puudu olnud, sest ta ei teadnud teistsugust elu. Toit, riided, kool ja tegevused olid olemas ning just see oligi tema lapsepõlv.
Kuueaastaselt muutus tema elu taas. Ema tuli talle Helme lastekodusse järele ning viis poisi endaga Jõhvi. Vanem vend jäi lastekodusse. Jõhvis elasid nad barakkides, kuhu olid koondunud inimesed üle kogu Nõukogude Liidu. Erinevad rahvused elasid kõrvuti ning tänavatel kõlas eesti keele kõrval pidevalt vene keel. Just seal õppis Leonhard juba lapsena vene keelt rääkima. Samas nägi ta ka rahvustevahelisi pingeid ja kaklusi, mis võisid lõppeda traagiliselt.
Lastekodu meenutades ei räägi Leonhard aga kibestumisega. Tema mälestused on üllatavalt rahulikud. Kõige varasem pilt lapsepõlvest viib tagasi pidulikule päevale Helme lastekodus. Väike Leonhard mängis trianglit ning samal päeval tehti magneesiumvälguga ühispilt. Aastakümneid hiljem mäletab ta isegi seda, kuidas pärast üritust tundis tualetis tugevat kloorilõhna. Just sellest lihtsast päevast sai tema esimene selge lapsepõlvemälestus.
Helme lastekodu oli tema jaoks kodu. Seal olid kasvatajad, kes äratasid hommikuti, valmistasid söögi, hoolitsesid laste eest ning õpetasid igapäevast korda. Nad ei saanud asendada päris ema ega isa, kuid väikese poisi jaoks olid nemad need inimesed, kes tema eest hoolitsesid. Hiljem on Leonhard öelnud, et tal puudus võimalus võrrelda oma elu tavalise perekonnaga. Ta ei tundnud, et midagi oleks puudu olnud, sest ta ei teadnud teistsugust elu. Toit, riided, kool ja tegevused olid olemas ning just see oligi tema lapsepõlv.
Kuueaastaselt muutus tema elu taas. Ema tuli talle Helme lastekodusse järele ning viis poisi endaga Jõhvi. Vanem vend jäi lastekodusse. Jõhvis elasid nad barakkides, kuhu olid koondunud inimesed üle kogu Nõukogude Liidu. Erinevad rahvused elasid kõrvuti ning tänavatel kõlas eesti keele kõrval pidevalt vene keel. Just seal õppis Leonhard juba lapsena vene keelt rääkima. Samas nägi ta ka rahvustevahelisi pingeid ja kaklusi, mis võisid lõppeda traagiliselt.
Esimesed neli klassi õppis ta Jõhvis, kuid seejärel viis koolitee ta Vastseliina Internaatkooli ning hiljem Rakvere Vaeküla Internaatkooli. Need aastad kujunesid tema elus otsustavaks. Internaatkool ei tähendanud ainult õppimist. Seal õpetati noori vastutama. Õpilased koristasid ise koolimaja, töötasid kooli majandis ning õppisid juba varakult mõistma, et tulemused sünnivad ainult töö kaudu. Vaeküla koolis omandas Leonhard ka traktoristi kutse ning õppis praktilisi oskusi, millest oli hiljem palju kasu.
Kui lapsepõlv õpetas talle kohanemist, siis kool õpetas talle distsipliini. Seal kujunes välja ka armastus spordi vastu, mis jäi teda saatma kogu eluks.
Sport oli Leonhardi jaoks midagi palju enamat kui võistlemine. See oli viis ennast proovile panna, oma piire nihutada ning õppida eesmärke seadma. Juba poisikesena valmistas ta endale ise puidust suusad ning sõitis nendega kooli. Talvel olid suusatamine ja uisutamine igapäevased tegevused, suviti tegeles ta maadluse, korvpalli ning kergejõustikuga. Kehaline aktiivsus oli internaatkoolide loomulik osa ning Leonhard nautis seda täielikult.
Kuigi noorena unistas Leonhard hoopis arstiametist, hakkas elu teda tasapisi suunama spordi poole. Tema õpetajad märkasid noormehe huvi ning võimeid ning soovitasid tal jätkata õpinguid Tallinna Pedagoogilises Instituudis spordipedagoogika erialal. See soovitus muutis kogu tema edasise elu.
Esimesed neli klassi õppis ta Jõhvis, kuid seejärel viis koolitee ta Vastseliina Internaatkooli ning hiljem Rakvere Vaeküla Internaatkooli. Need aastad kujunesid tema elus otsustavaks. Internaatkool ei tähendanud ainult õppimist. Seal õpetati noori vastutama. Õpilased koristasid ise koolimaja, töötasid kooli majandis ning õppisid juba varakult mõistma, et tulemused sünnivad ainult töö kaudu. Vaeküla koolis omandas Leonhard ka traktoristi kutse ning õppis praktilisi oskusi, millest oli hiljem palju kasu.
Kui lapsepõlv õpetas talle kohanemist, siis kool õpetas talle distsipliini. Seal kujunes välja ka armastus spordi vastu, mis jäi teda saatma kogu eluks.
Sport oli Leonhardi jaoks midagi palju enamat kui võistlemine. See oli viis ennast proovile panna, oma piire nihutada ning õppida eesmärke seadma. Juba poisikesena valmistas ta endale ise puidust suusad ning sõitis nendega kooli. Talvel olid suusatamine ja uisutamine igapäevased tegevused, suviti tegeles ta maadluse, korvpalli ning kergejõustikuga. Kehaline aktiivsus oli internaatkoolide loomulik osa ning Leonhard nautis seda täielikult.
Kuigi noorena unistas Leonhard hoopis arstiametist, hakkas elu teda tasapisi suunama spordi poole. Tema õpetajad märkasid noormehe huvi ning võimeid ning soovitasid tal jätkata õpinguid Tallinna Pedagoogilises Instituudis spordipedagoogika erialal. See soovitus muutis kogu tema edasise elu.
Ülikooli astudes ei olnud Leonhard veel kindel, et temast saab elukutseline treener. Kuid mida rohkem ta õppis inimese keha, treeningu ülesehitust ja õpetamise põhimõtteid, seda enam mõistis ta, et just siin peitub tema tõeline kutsumus. Õpingute kõrvalt luges ta tohutul hulgal erialast kirjandust ning õppis sageli veel siis, kui teised ühiselamus juba magasid.
Just siis hakkas kujunema põhimõte, mis saadab teda tänaseni – õppimine ei lõpe kunagi.
1966. aastal lõpetas Leonhard Soom keskkooli. Noorena oli ta unistanud arstiametist ning tundis suurt huvi meditsiini vastu. Tagantjärele on ta öelnud, et temast oleks võinud saada ka kriminaaluurija või pedagoog. Elu otsustas aga teisiti. Kehalise kasvatuse õpetajate soovitused ja tema enda kasvav huvi spordi vastu viisid ta Tallinna Pedagoogilisse Instituuti õppima kehakultuuri.
Õpingud ei möödunud lihtsalt loenguid kuulates. Leonhard oli loomult rahutu ja tegus inimene. Ta püüdis vajalikud õppetööd kiiresti tehtud saada, et jääks aega lugemiseks, treeninguteks ja enesetäiendamiseks. Sageli õppis ta veel pärast seda, kui ühiselamus oli öörahu juba alanud. Teda huvitas eelkõige see, kuidas inimene areneb, kuidas keha töötab ja millised seaduspärasused viivad sportlase tippu. Need küsimused jäid teda saatma kogu eluks.
Ülikooli astudes ei olnud Leonhard veel kindel, et temast saab elukutseline treener. Kuid mida rohkem ta õppis inimese keha, treeningu ülesehitust ja õpetamise põhimõtteid, seda enam mõistis ta, et just siin peitub tema tõeline kutsumus. Õpingute kõrvalt luges ta tohutul hulgal erialast kirjandust ning õppis sageli veel siis, kui teised ühiselamus juba magasid.
Just siis hakkas kujunema põhimõte, mis saadab teda tänaseni – õppimine ei lõpe kunagi.
1966. aastal lõpetas Leonhard Soom keskkooli. Noorena oli ta unistanud arstiametist ning tundis suurt huvi meditsiini vastu. Tagantjärele on ta öelnud, et temast oleks võinud saada ka kriminaaluurija või pedagoog. Elu otsustas aga teisiti. Kehalise kasvatuse õpetajate soovitused ja tema enda kasvav huvi spordi vastu viisid ta Tallinna Pedagoogilisse Instituuti õppima kehakultuuri.
Õpingud ei möödunud lihtsalt loenguid kuulates. Leonhard oli loomult rahutu ja tegus inimene. Ta püüdis vajalikud õppetööd kiiresti tehtud saada, et jääks aega lugemiseks, treeninguteks ja enesetäiendamiseks. Sageli õppis ta veel pärast seda, kui ühiselamus oli öörahu juba alanud. Teda huvitas eelkõige see, kuidas inimene areneb, kuidas keha töötab ja millised seaduspärasused viivad sportlase tippu. Need küsimused jäid teda saatma kogu eluks.
Sport oli tema jaoks juba ammu midagi palju enamat kui lihtsalt liikumine. Lapsepõlves omatehtud puusuuskadel kooli sõitnud poisist oli saanud noormees, kes mõistis, et iga hea tulemuse taga seisavad teadmised. Talent võib inimese viia kaugele, kuid teadmised aitavad tal sinna ka püsima jääda.
Ülikooli lõpetamise järel avanes võimalus valida, kuhu tööle minna. Leonhard ei otsinud kohta, kus kõik oleks juba valmis ehitatud. Teda tõmbas hoopis sinna, kus oli võimalik midagi ise luua. Nii jõudis ta 1970. aastal Türile, linna, kus kergejõustikul puudusid veel tugevad traditsioonid ja kus noortespordis oli palju arenguruumi.
Esialgu elas ta Paides ning sõitis ta bussiga Türile treeninguid läbi viima. See tähendas pikki päevi ja pidevat liikumist kahe linna vahel. Kui õpingud olid lõppenud, pöördus ta linnapea poole palvega saada Türisse elamispind. Linnapea uskus nooresse treenerisse ning eraldas talle kahetoalise korteri. Hiljem on Leonhard muigega meenutanud, et kahetoaline korter anti lootuses, et noor treener loob peagi pere.
Sellest hetkest algas peatükk, mis kestis 56 aastat.
Sport oli tema jaoks juba ammu midagi palju enamat kui lihtsalt liikumine. Lapsepõlves omatehtud puusuuskadel kooli sõitnud poisist oli saanud noormees, kes mõistis, et iga hea tulemuse taga seisavad teadmised. Talent võib inimese viia kaugele, kuid teadmised aitavad tal sinna ka püsima jääda.
Ülikooli lõpetamise järel avanes võimalus valida, kuhu tööle minna. Leonhard ei otsinud kohta, kus kõik oleks juba valmis ehitatud. Teda tõmbas hoopis sinna, kus oli võimalik midagi ise luua. Nii jõudis ta 1970. aastal Türile, linna, kus kergejõustikul puudusid veel tugevad traditsioonid ja kus noortespordis oli palju arenguruumi.
Esialgu elas ta Paides ning sõitis ta bussiga Türile treeninguid läbi viima. See tähendas pikki päevi ja pidevat liikumist kahe linna vahel. Kui õpingud olid lõppenud, pöördus ta linnapea poole palvega saada Türisse elamispind. Linnapea uskus nooresse treenerisse ning eraldas talle kahetoalise korteri. Hiljem on Leonhard muigega meenutanud, et kahetoaline korter anti lootuses, et noor treener loob peagi pere.
Sellest hetkest algas peatükk, mis kestis 56 aastat.
Leonhard on korduvalt öelnud, et Türi õpetas teda sama palju, kui tema õpetas oma sportlasi. Kuna midagi polnud varem suurelt üles ehitatud, tuli kõik luua peaaegu nullist. See tähendas treeningute kavandamist, noorte leidmist, usalduse võitmist ja pidevat enesearendamist. Just siin sai selgeks, et treeneritöö ei seisne ainult harjutuste õpetamises. See tähendab vastutust terve noore inimese arengu eest.
Tema suurimaks töövahendiks kujunes õppimine. Leonhard luges lakkamatult sporditeooriat, füsioloogiat, meditsiini ja treeningmetoodikat käsitlevaid raamatuid. Ta otsis pidevalt uusi teadmisi ning püüdis iga loetud mõtte oma töös läbi proovida. Tema sõnul peab treener kogu aeg juurde õppima, sest ainult nii on võimalik aidata ka sportlastel paremaks saada.
See suhtumine kandis vilja. Aastate möödudes hakkasid Türilt sirguma sportlased, kes jõudsid Eesti noortekoondistesse ning hiljem ka rahvusvahelistele võistlustele. Leonhard ei pea seda juhuseks. Tema hinnangul sünnib edu siis, kui teadmised, järjepidevus ja töökus saavad kokku.
Kuigi tema kasvatatud sportlaste hulgas on mitmeid tuntud nimesid, ei räägi Leonhard kunagi ainult medalitest. Tema jaoks on sama oluline see, milliseks inimeseks sportlane kasvab. Hea treener ei valmista ette üksnes võitjat, vaid inimest, kes oskab vastutada, pingutada ja eesmärke seada.
Leonhard on korduvalt öelnud, et Türi õpetas teda sama palju, kui tema õpetas oma sportlasi. Kuna midagi polnud varem suurelt üles ehitatud, tuli kõik luua peaaegu nullist. See tähendas treeningute kavandamist, noorte leidmist, usalduse võitmist ja pidevat enesearendamist. Just siin sai selgeks, et treeneritöö ei seisne ainult harjutuste õpetamises. See tähendab vastutust terve noore inimese arengu eest.
Tema suurimaks töövahendiks kujunes õppimine. Leonhard luges lakkamatult sporditeooriat, füsioloogiat, meditsiini ja treeningmetoodikat käsitlevaid raamatuid. Ta otsis pidevalt uusi teadmisi ning püüdis iga loetud mõtte oma töös läbi proovida. Tema sõnul peab treener kogu aeg juurde õppima, sest ainult nii on võimalik aidata ka sportlastel paremaks saada.
See suhtumine kandis vilja. Aastate möödudes hakkasid Türilt sirguma sportlased, kes jõudsid Eesti noortekoondistesse ning hiljem ka rahvusvahelistele võistlustele. Leonhard ei pea seda juhuseks. Tema hinnangul sünnib edu siis, kui teadmised, järjepidevus ja töökus saavad kokku.
Kuigi tema kasvatatud sportlaste hulgas on mitmeid tuntud nimesid, ei räägi Leonhard kunagi ainult medalitest. Tema jaoks on sama oluline see, milliseks inimeseks sportlane kasvab. Hea treener ei valmista ette üksnes võitjat, vaid inimest, kes oskab vastutada, pingutada ja eesmärke seada.
Samas ei kulgenud tema karjäär ainult spordiväljakul. Aastatel 1986–1988 töötas ta Kabala põhikooli direktorina. Mõni aasta hiljem oli ta üks neist inimestest, kelle eestvedamisel alustati Türi teise keskkooli rajamist. Kui uus kool 1989. aastal valmis, sai Leonhardist selle direktor. Ka juhtivatel ametikohtadel jäi ta sisuliselt samaks inimeseks, õpetajaks, kelle jaoks oli kõige tähtsam noorte areng.
Hiljem töötas ta mõnda aega Paide haridusosakonnas, kuid ühe ümberkorralduse käigus kaotas töö koos paljude teiste kolleegidega. See oli keeruline aeg. Elatist tuli teenida mitmel erineval viisil. Ta rakendas massöörioskusi, töötas erinevatel ametikohtadel ning jätkas samal ajal treenerina. Lõpuks jõudis ta tagasi sinna, kuhu oli alati kuulunud – kergejõustiku juurde.
Tagantjärele peab Leonhard seda isegi õnnistuseks. Just täielik keskendumine treeneritööle tõi kaasa tema kõige edukamad aastad. Tema õpilased jõudsid üha kõrgemale tasemele ning Türi nimi muutus Eesti kergejõustikus järjest tuntumaks.
Samas ei kulgenud tema karjäär ainult spordiväljakul. Aastatel 1986–1988 töötas ta Kabala põhikooli direktorina. Mõni aasta hiljem oli ta üks neist inimestest, kelle eestvedamisel alustati Türi teise keskkooli rajamist. Kui uus kool 1989. aastal valmis, sai Leonhardist selle direktor. Ka juhtivatel ametikohtadel jäi ta sisuliselt samaks inimeseks, õpetajaks, kelle jaoks oli kõige tähtsam noorte areng.
Hiljem töötas ta mõnda aega Paide haridusosakonnas, kuid ühe ümberkorralduse käigus kaotas töö koos paljude teiste kolleegidega. See oli keeruline aeg. Elatist tuli teenida mitmel erineval viisil. Ta rakendas massöörioskusi, töötas erinevatel ametikohtadel ning jätkas samal ajal treenerina. Lõpuks jõudis ta tagasi sinna, kuhu oli alati kuulunud – kergejõustiku juurde.
Tagantjärele peab Leonhard seda isegi õnnistuseks. Just täielik keskendumine treeneritööle tõi kaasa tema kõige edukamad aastad. Tema õpilased jõudsid üha kõrgemale tasemele ning Türi nimi muutus Eesti kergejõustikus järjest tuntumaks.
Kõige eredamalt meenub talle siiani Grete Sadeiko noorte maailmameistrivõistlus Kanadas. Medal jäi vaid kümne sentimeetri kaugusele ning pärast võistlust küsis Leonhard sportlaselt, kas ta on pettunud. Vastus jäi talle eluks ajaks meelde. „ei,“ tunnistas Grete, „juu ma ei olnud selleks veel valmis.“
See üks lause kinnitas treenerile veel kord, et küpsus ei sünni ainult võitudest. Mõnikord õpetab napilt kaotatud medal palju rohkem kui kõige säravam triumf.
Kõige eredamalt meenub talle siiani Grete Sadeiko noorte maailmameistrivõistlus Kanadas. Medal jäi vaid kümne sentimeetri kaugusele ning pärast võistlust küsis Leonhard sportlaselt, kas ta on pettunud. Vastus jäi talle eluks ajaks meelde. „ei,“ tunnistas Grete, „juu ma ei olnud selleks veel valmis.“
See üks lause kinnitas treenerile veel kord, et küpsus ei sünni ainult võitudest. Mõnikord õpetab napilt kaotatud medal palju rohkem kui kõige säravam triumf.
Kui Leonhardilt küsida, mille üle ta oma treenerikarjääris kõige uhkem on, ei nimeta ta rekordeid ega medaleid. Kõige suuremaks saavutuseks peab ta seda, et nii paljud tema õpilased on jõudnud Eesti koondisesse ning paljudest on saanud omakorda õpetajad ja treenerid. Tema jaoks tähendab see, et teadmised ei lõppenud ühe põlvkonnaga, vaid elavad edasi inimestes, kes õpetavad nüüd juba järgmisi noori.
Üle viiekümne aasta kestnud treeneritöö jooksul on Leonhard jõudnud veendumusele, et õppimine ei lõppe kunagi. Ta usub, et treener peab õppima raamatutest, kolleegidelt, teadlastelt ja isegi oma õpilastelt. Noored on tema sõnul kõige ausamad õpetajad, sest nende areng näitab alati, kas treeneri töö on olnud õige või vajab muutmist, sest nii on ta kord öelnud: “treeneri süü on võit ja treeneri süü on kaotus”.
Kui Leonhardilt küsida, mille üle ta oma treenerikarjääris kõige uhkem on, ei nimeta ta rekordeid ega medaleid. Kõige suuremaks saavutuseks peab ta seda, et nii paljud tema õpilased on jõudnud Eesti koondisesse ning paljudest on saanud omakorda õpetajad ja treenerid. Tema jaoks tähendab see, et teadmised ei lõppenud ühe põlvkonnaga, vaid elavad edasi inimestes, kes õpetavad nüüd juba järgmisi noori.
Üle viiekümne aasta kestnud treeneritöö jooksul on Leonhard jõudnud veendumusele, et õppimine ei lõppe kunagi. Ta usub, et treener peab õppima raamatutest, kolleegidelt, teadlastelt ja isegi oma õpilastelt. Noored on tema sõnul kõige ausamad õpetajad, sest nende areng näitab alati, kas treeneri töö on olnud õige või vajab muutmist, sest nii on ta kord öelnud: “treeneri süü on võit ja treeneri süü on kaotus”.
