Kingituste tegemine on kummaline traditsioon. Mida lähedasem on inimene, seda keerulisem võib olla talle midagi kinkida. Eriti raske on leida kingitust vanematele või vanavanematele, kellel on aastatega kogunenud peaaegu kõik, mida neil vaja võiks minna. Uus ese võib olla ilus ja praktiline, reis võib pakkuda suurepäraseid mälestusi ning ühine õhtusöök meeldiva õhtu. Ometi tekib suuremate juubelite puhul sageli tunne, et tahaks kinkida midagi, mille tähendus ulatuks ühest päevast kaugemale. Midagi, mis ei jääks lihtsalt riiulile seisma või ei kaotaks aastatega oma väärtust. Eluloofilm on üks selline kingitus. Selle keskmes ei ole ese, vaid inimene ise - tema elu, mälestused, hääl ja inimesed tema ümber.
Kui inimene saab 70-, 80- või 90-aastaseks, ei tähista me tegelikult ainult tema sünnipäeva. Selle ühe numbri taga on terve elatud elu. Seal on lapsepõlvekodu ja vanemad, koolitee ja esimesed sõbrad, esimene armastus, töö, pere loomine, laste sünnid, õnnestumised ja ka luhtumisi. Seal on inimesed, keda enam meie seas pole ning kohad, mis võivad olla tänaseks tundmatuseni muutunud. Kõik see on veel inimese mälestustes ning just seetõttu võib eluloofilm olla üks südamlikumaid kingitusi vanematele või vanavanematele. Kingituse sisu on sel juhul inimese enda elu ja võimalus anda tema lugu edasi neile, kes tulevad pärast teda.
Kingituste tegemine on kummaline traditsioon. Mida lähedasem on inimene, seda keerulisem võib olla talle midagi kinkida. Eriti raske on leida kingitust vanematele või vanavanematele, kellel on aastatega kogunenud peaaegu kõik, mida neil vaja võiks minna. Uus ese võib olla ilus ja praktiline, reis võib pakkuda suurepäraseid mälestusi ning ühine õhtusöök meeldiva õhtu. Ometi tekib suuremate juubelite puhul sageli tunne, et tahaks kinkida midagi, mille tähendus ulatuks ühest päevast kaugemale. Midagi, mis ei jääks lihtsalt riiulile seisma või ei kaotaks aastatega oma väärtust. Eluloofilm on üks selline kingitus. Selle keskmes ei ole ese, vaid inimene ise - tema elu, mälestused, hääl ja inimesed tema ümber.
Kui inimene saab 70-, 80- või 90-aastaseks, ei tähista me tegelikult ainult tema sünnipäeva. Selle ühe numbri taga on terve elatud elu. Seal on lapsepõlvekodu ja vanemad, koolitee ja esimesed sõbrad, esimene armastus, töö, pere loomine, laste sünnid, õnnestumised ja ka luhtumisi. Seal on inimesed, keda enam meie seas pole ning kohad, mis võivad olla tänaseks tundmatuseni muutunud. Kõik see on veel inimese mälestustes ning just seetõttu võib eluloofilm olla üks südamlikumaid kingitusi vanematele või vanavanematele. Kingituse sisu on sel juhul inimese enda elu ja võimalus anda tema lugu edasi neile, kes tulevad pärast teda.
Pärimuslugusid tehes oleme ikka ja jälle näinud, kuidas esmapilgul ühe inimese isiklikust loost hakkab tasapisi välja joonistuma midagi palju suuremat. Ühe inimese elu võib endas kanda terve perekonna ja vahel isegi terve ajastu lugu. Kui vanaema räägib oma lapsepõlvest, mil riideid tuli ise õmmelda ning alles keskkooli lõpetamise ajaks sai ta esimese poest ostetud kleidi, on see ühe tüdruku isiklik mälestus. Samal ajal räägib see Eestist, mida tänased nooremad põlvkonnad ise enam kogenud ei ole. Kui ta meenutab oma esimesi töökohti, pere loomist ning elu läbi erinevate kümnendite, muutub ühe inimese elulugu märkamatult killukeseks Eesti lähiajaloost.
Ajalooõpik annab meile aastaarvud ja sündmused, kuid inimene annab nendele aastatele hääle, näo ja tunded.
Just seetõttu on perekonna ajaloo jäädvustamine midagi enamat kui lihtsalt ühe inimese biograafia salvestamine. Me ei tea kunagi päriselt, millised tänased täiesti tavalised mälestused võivad viiekümne aasta pärast tunduda erakordsed. Täna võib vanaema jutt sellest, kuidas tema lapsepõlves pühapäeviti perega laua ümber istuti, tunduda lihtsalt ühe toreda mälestusena. Vanaisa meenutus oma esimesest autost võib olla lugu, mida lapselapsed on kuulnud juba kümme korda. Isa võib jälle rääkida sellest, kuidas ta oma abikaasaga esimest korda kohtus, ning kõik lauas teavad juba ette, kuidas see lugu lõppeb. Just sellised lood tunduvad meile vahel kõige tavalisemad, sest oleme nendega üles kasvanud, kuid järgmiste põlvkondade jaoks võivad need olla kõige väärtuslikumad lood, mis meie ajast alles jäävad.
Pärimuslugusid tehes oleme ikka ja jälle näinud, kuidas esmapilgul ühe inimese isiklikust loost hakkab tasapisi välja joonistuma midagi palju suuremat. Ühe inimese elu võib endas kanda terve perekonna ja vahel isegi terve ajastu lugu. Kui vanaema räägib oma lapsepõlvest, mil riideid tuli ise õmmelda ning alles keskkooli lõpetamise ajaks sai ta esimese poest ostetud kleidi, on see ühe tüdruku isiklik mälestus. Samal ajal räägib see Eestist, mida tänased nooremad põlvkonnad ise enam kogenud ei ole. Kui ta meenutab oma esimesi töökohti, pere loomist ning elu läbi erinevate kümnendite, muutub ühe inimese elulugu märkamatult killukeseks Eesti lähiajaloost.
Ajalooõpik annab meile aastaarvud ja sündmused, kuid inimene annab nendele aastatele hääle, näo ja tunded.
Just seetõttu on perekonna ajaloo jäädvustamine midagi enamat kui lihtsalt ühe inimese biograafia salvestamine. Me ei tea kunagi päriselt, millised tänased täiesti tavalised mälestused võivad viiekümne aasta pärast tunduda erakordsed. Täna võib vanaema jutt sellest, kuidas tema lapsepõlves pühapäeviti perega laua ümber istuti, tunduda lihtsalt ühe toreda mälestusena. Vanaisa meenutus oma esimesest autost võib olla lugu, mida lapselapsed on kuulnud juba kümme korda. Isa võib jälle rääkida sellest, kuidas ta oma abikaasaga esimest korda kohtus, ning kõik lauas teavad juba ette, kuidas see lugu lõppeb. Just sellised lood tunduvad meile vahel kõige tavalisemad, sest oleme nendega üles kasvanud, kuid järgmiste põlvkondade jaoks võivad need olla kõige väärtuslikumad lood, mis meie ajast alles jäävad.
Peaaegu igas perekonnas leidub ka vanu fotoalbumeid. Seal on pulmapildid, klassifotod, suvised hetked maakodus, sünnipäevad ja inimesed, kelle nime teab võib-olla veel ainult üks pereliige. Foto suudab ühe hetke suurepäraselt peatada, kuid ta ei oska meile seletada, mis juhtus enne või pärast selle tegemist. Pildil võib seista viis inimest, aga ainult vanaema teab, kes nad tegelikult olid, kes neist oli naljamees, kes paadunud hilineja, kes kellega sugulane oli või miks just sel päeval kõik kokku tuldi. Ta mäletab inimest, keda meie tunneme ainult mustvalge näona vanal paberil. Kui inimene saab neid fotosid ise vaadata ja nende juurde oma loo rääkida, muutub foto taas elavaks ning koos pildiga säilib teadmine miks see hetk perekonna jaoks oluline oli.
Film suudab säilitada veel midagi, mida fotoalbum ega kirjalik elulugu täielikult edasi anda ei saa. Alles jäävad inimese hääl, naer, pilk, kõnemaneer ja mõttepausid. Säilib see, kuidas inimene mõne vana foto peale naeratab või kuidas tema hääletoon muutub, kui ta räägib oma abikaasast, vanematest või lapsepõlvekodust. Need võivad praegu tunduda täiesti tavalised detailid, sest kuuleme oma vanemate ja vanavanemate häält regulaarselt. Aastakümnete pärast võivad just need kõige tavalisemad hetked olla filmi kõige väärtuslikum osa, sest neid ei ole võimalik sugupuusse kirja panna ega hiljem kellegi teise jutustuse põhjal taastada.
Peaaegu igas perekonnas leidub ka vanu fotoalbumeid. Seal on pulmapildid, klassifotod, suvised hetked maakodus, sünnipäevad ja inimesed, kelle nime teab võib-olla veel ainult üks pereliige. Foto suudab ühe hetke suurepäraselt peatada, kuid ta ei oska meile seletada, mis juhtus enne või pärast selle tegemist. Pildil võib seista viis inimest, aga ainult vanaema teab, kes nad tegelikult olid, kes neist oli naljamees, kes paadunud hilineja, kes kellega sugulane oli või miks just sel päeval kõik kokku tuldi. Ta mäletab inimest, keda meie tunneme ainult mustvalge näona vanal paberil. Kui inimene saab neid fotosid ise vaadata ja nende juurde oma loo rääkida, muutub foto taas elavaks ning koos pildiga säilib teadmine miks see hetk perekonna jaoks oluline oli.
Film suudab säilitada veel midagi, mida fotoalbum ega kirjalik elulugu täielikult edasi anda ei saa. Alles jäävad inimese hääl, naer, pilk, kõnemaneer ja mõttepausid. Säilib see, kuidas inimene mõne vana foto peale naeratab või kuidas tema hääletoon muutub, kui ta räägib oma abikaasast, vanematest või lapsepõlvekodust. Need võivad praegu tunduda täiesti tavalised detailid, sest kuuleme oma vanemate ja vanavanemate häält regulaarselt. Aastakümnete pärast võivad just need kõige tavalisemad hetked olla filmi kõige väärtuslikum osa, sest neid ei ole võimalik sugupuusse kirja panna ega hiljem kellegi teise jutustuse põhjal taastada.
Võib-olla ongi just siin põhjus, miks eluloofilm erineb tavalisest juubelikingitusest. Selle väärtus ei piirdu hetkega, mil kingitus üle antakse. Kümne aasta pärast tähendab sama film juba midagi muud ning kolmekümne või viiekümne aasta pärast saab selle tähendus veel sügavamaks. Siis vaatab filmi inimene, kes peategelast kunagi isiklikult ei kohanud, kuid kelle jaoks on ta oluline osa perekonna loost.
Kujutagem ette, et meil on täna võimalik vaadata tunniajast dokumentaalfilmi oma vanavanaemast või vanavanaisast. Mitte mõnda juhuslikku arhiivikaadrit, vaid filmi, kus ta istub oma kodus ja räägib meile oma elust. Me saame kuuldamilline oli tema lapsepõlv, mida ta oma vanematest mäletas, kellesse ta esimest korda armus, milliseid raskeid valikuid ta pidi tegema, mille üle oli ta kõige uhkem ning mida ta oleks tahtnud oma lastele ja lastelastele edasi anda. Tõenäoliselt ei vaata me sellist filmi lihtsalt vana videona. Me vaatame seda kui võimalust kohtuda inimesega, tänu kellele oleme ise olemas.
Just selles peitub eluloofilmi pikaajaline väärtus. Esialgu võib see olla kingitus emale või isale, kellel on tulemas suur juubel, või kingitus vanaemale või vanaisale, kelle lapsed ja lapselapsed soovivad ühiselt midagi erilist korraldada. Filmi valmides muutub selle tähendus aga laiemaks. See ei kuulu enam ainult inimesele, kellest film tehti, vaid tervele perekonnale. Ühel päeval vaatavad seda lapsed, seejärel lapselapsed ning hiljem võib-olla inimesed, kes pole filmi tegemise ajal veel sündinudki.
Võib-olla ongi just siin põhjus, miks eluloofilm erineb tavalisest juubelikingitusest. Selle väärtus ei piirdu hetkega, mil kingitus üle antakse. Kümne aasta pärast tähendab sama film juba midagi muud ning kolmekümne või viiekümne aasta pärast saab selle tähendus veel sügavamaks. Siis vaatab filmi inimene, kes peategelast kunagi isiklikult ei kohanud, kuid kelle jaoks on ta oluline osa perekonna loost.
Kujutagem ette, et meil on täna võimalik vaadata tunniajast dokumentaalfilmi oma vanavanaemast või vanavanaisast. Mitte mõnda juhuslikku arhiivikaadrit, vaid filmi, kus ta istub oma kodus ja räägib meile oma elust. Me saame kuuldamilline oli tema lapsepõlv, mida ta oma vanematest mäletas, kellesse ta esimest korda armus, milliseid raskeid valikuid ta pidi tegema, mille üle oli ta kõige uhkem ning mida ta oleks tahtnud oma lastele ja lastelastele edasi anda. Tõenäoliselt ei vaata me sellist filmi lihtsalt vana videona. Me vaatame seda kui võimalust kohtuda inimesega, tänu kellele oleme ise olemas.
Just selles peitub eluloofilmi pikaajaline väärtus. Esialgu võib see olla kingitus emale või isale, kellel on tulemas suur juubel, või kingitus vanaemale või vanaisale, kelle lapsed ja lapselapsed soovivad ühiselt midagi erilist korraldada. Filmi valmides muutub selle tähendus aga laiemaks. See ei kuulu enam ainult inimesele, kellest film tehti, vaid tervele perekonnale. Ühel päeval vaatavad seda lapsed, seejärel lapselapsed ning hiljem võib-olla inimesed, kes pole filmi tegemise ajal veel sündinudki.
Selles mõttes on eluloofilm haruldane kingitus, sest tavaliselt liiguvad kingitused ajas vastupidises suunas. Mida vanemaks ese saab, seda rohkem see kulub ja seda väiksemaks muutub enamasti tema praktiline väärtus. Perekonna mälestustega võib juhtuda vastupidi. Mida kaugemale jääb inimene ja tema ajastu, seda väärtuslikumaks muutub võimalus teda uuesti näha ja kuulda. Tänane tavaline vestlus võib olla aastakümnete pärast perekonna jaoks hindamatu aare.
Kõige keerulisem on aga mõista, millal on õige aeg neid lugusid jäädvustada. Sageli tundub, et aega on. Vanaema on alati olemas olnud, isa räägib oma noorpõlvest ka järgmisel suvel ning vanaisa käest võib järgmine kord küsida, kes selle vana foto peal seisab. Me mõtleme, et küll jõuab. Inimese kohalolu loob petliku tunde, et ka tema lood on püsivad, kuid tegelikult elab suur osa meie perekonna ajaloost inimeste mälus. Mõni lugu on olemas ainult ühe inimese peas ja kui tema seda ei räägi, ei pruugi keegi teine seda enam teada.
Seetõttu ei pea eluloo jäädvustamiseks tingimata ootama 80. või 90. sünnipäeva. Suur juubel annab selleks ilusa põhjuse, kuid tegelik põhjus on palju lihtsam – inimene on siin ja tema lugu on võimalik veel tema enda käest kuulda. Me saame küsida, milline oli tema lapsepõlv, mida ta oma vanematest mäletab, kuidas ta kohtus oma elu armastusega, millised hetked muutsid tema elu ning mida ta soovib, et lapsed ja lapselapsed temast mäletaksid. Need küsimused võivad tunduda lihtsad, kuid vastustes võib peituda terve perekonna ajalugu.
Selles mõttes on eluloofilm haruldane kingitus, sest tavaliselt liiguvad kingitused ajas vastupidises suunas. Mida vanemaks ese saab, seda rohkem see kulub ja seda väiksemaks muutub enamasti tema praktiline väärtus. Perekonna mälestustega võib juhtuda vastupidi. Mida kaugemale jääb inimene ja tema ajastu, seda väärtuslikumaks muutub võimalus teda uuesti näha ja kuulda. Tänane tavaline vestlus võib olla aastakümnete pärast perekonna jaoks hindamatu aare.
Kõige keerulisem on aga mõista, millal on õige aeg neid lugusid jäädvustada. Sageli tundub, et aega on. Vanaema on alati olemas olnud, isa räägib oma noorpõlvest ka järgmisel suvel ning vanaisa käest võib järgmine kord küsida, kes selle vana foto peal seisab. Me mõtleme, et küll jõuab. Inimese kohalolu loob petliku tunde, et ka tema lood on püsivad, kuid tegelikult elab suur osa meie perekonna ajaloost inimeste mälus. Mõni lugu on olemas ainult ühe inimese peas ja kui tema seda ei räägi, ei pruugi keegi teine seda enam teada.
Seetõttu ei pea eluloo jäädvustamiseks tingimata ootama 80. või 90. sünnipäeva. Suur juubel annab selleks ilusa põhjuse, kuid tegelik põhjus on palju lihtsam – inimene on siin ja tema lugu on võimalik veel tema enda käest kuulda. Me saame küsida, milline oli tema lapsepõlv, mida ta oma vanematest mäletab, kuidas ta kohtus oma elu armastusega, millised hetked muutsid tema elu ning mida ta soovib, et lapsed ja lapselapsed temast mäletaksid. Need küsimused võivad tunduda lihtsad, kuid vastustes võib peituda terve perekonna ajalugu.
Pärimuslugude dokumentaalfilmi eesmärk ongi need lood kokku koguda. Mitte ainult panna kaamera inimese ette ja esitada küsimusi, vaid mõista, millist elu ta on elanud. Vaadata läbi vanad fotod ja videod, rääkida lähedastega ning leida üles need sündmused, inimesed ja kohad, mis määrasid tema elutee. Hea eluloofilm pole lihtsalt kronoloogiline nimekiri sellest, kus inimene sündis, õppis ja töötas. Palju olulisem on küsimus, milline inimene ta oli, mida ta väärtustas ning mida tema elu võiks õpetada neile kes tulevad pärast teda.
Eluloofilm võib olla eriline kingitus vanematele ja vanavanematele, kuid tegelikult on selles peidus midagi palju suuremat. See on võimalus öelda inimesele, et tema elu väärib kuulamist, tema kogemused väärivad säilitamist ning lood, mida ta võib ise pidada täiesti tavalisteks, võivad olla tema lastele ja lastelastele hindamatud. Mõnikord ei olegi kõige parem kingitus midagi uut, mida inimese ellu juurde tuua. Mõnikord on kõige väärtuslikum kingitus võimalus vaadata tagasi, panna see kokku üheks looks ja säilitada neile, kes tulevad pärast meid.
Äkki ongi üks ilusamaid asju, mida oma lähedasele öelda saab väga lihtne: räägi meile oma lugu, sest me tahame seda mäletada.
Pärimuslugude dokumentaalfilmi eesmärk ongi need lood kokku koguda. Mitte ainult panna kaamera inimese ette ja esitada küsimusi, vaid mõista, millist elu ta on elanud. Vaadata läbi vanad fotod ja videod, rääkida lähedastega ning leida üles need sündmused, inimesed ja kohad, mis määrasid tema elutee. Hea eluloofilm pole lihtsalt kronoloogiline nimekiri sellest, kus inimene sündis, õppis ja töötas. Palju olulisem on küsimus, milline inimene ta oli, mida ta väärtustas ning mida tema elu võiks õpetada neile kes tulevad pärast teda.
Eluloofilm võib olla eriline kingitus vanematele ja vanavanematele, kuid tegelikult on selles peidus midagi palju suuremat. See on võimalus öelda inimesele, et tema elu väärib kuulamist, tema kogemused väärivad säilitamist ning lood, mida ta võib ise pidada täiesti tavalisteks, võivad olla tema lastele ja lastelastele hindamatud. Mõnikord ei olegi kõige parem kingitus midagi uut, mida inimese ellu juurde tuua. Mõnikord on kõige väärtuslikum kingitus võimalus vaadata tagasi, panna see kokku üheks looks ja säilitada neile, kes tulevad pärast meid.
Äkki ongi üks ilusamaid asju, mida oma lähedasele öelda saab väga lihtne: räägi meile oma lugu, sest me tahame seda mäletada.
